Ujun nagu noor udras!

Tõnn läheb täna klassiga Leisi ujuma. Esimest korda.
Hommikul läheme poodi talle jooki kaasa ostma. Tõnn kiidab:
"Ma ujun nagu noor udras!"
Mina:" Mhmh, misasi see udras on?"
Tõnn peale mõningast pausi:" "Ei tea. ... No lehmal on..."

Seletasin siis ära, et see on hästi väle ujuja - veeloom saarmas.
Tundus, et Tõnn hingas kuidagi kergendatult.

Kingitus ämmale

Hommikul käis meie noor toakõuts Nurr mööda kööki ja karjus. No juba natuke kevadise kõutsu moodi häält tegi. Süüa oli, juua oli, mõtlesin, et tahab tahab Kuressaarde Birkenfeldti juurde minna. (Loomaarst, kelle juurde me veel pole jõudnud, aga kes toakõutsudest natuke rahulikumaid loomi teeb ühe väikese op-i abil)
Lugesin mina netist värskeid uudiseid, kui Meelis mu maia häälega kööki hõikas. Lastetoa ukse ees vaibal oli mingi mütakas.
HIIR!!!
Pisut närimist ja tublisti mängimist saanud päris hiir!
Hetk tagasi seda seal polnud. Päris kindlasti. Mul hakkas pisut paha mõeldes, et see näritud lutsakas oli näiteks vaiba all ja keegi meist oleks võinud peale astuda...
Nüüd on kindel, et me kaisukiisu hiiri ei karda. Oskab nendega päris kassi kombel toimetada :)

Täna on mu kallil ämmal juubel.
Palju õnne talle meie kõigi poolt!

Tibud? TIBUD!

Seda nalja pole julgend siin mitte maha kuulutadagi - meie naabervallast toodud pisike emakana, kelle suvine haudumine luhta läks, oli mitu päeva kadunud. Kartsime, et rebane on ta nahka pannud. Ja väike lootus oli ka, et äkki haudub. Ühel päeval ta siis oli õuel jälle näha. Nädala pärast leidis Siim päris kogemata ka pesa üles, tosina munaga. Ma siis võtsin pooled munad ära, suur sügis käes, 12 poega ei mahu tiiva alla soojagi. Jätsin kuus muna. Nõnda ta siis istus pesal.
Täna teatas pereisa uudise, et kanaema on kolme pojaga väljas :)

Siin nad siis lähevad - uhke kanapere!

Uued ilmakodanikud vol2

Täna sai rutiinse puuridepuhastamise käigus Päikesejänku puurist leitud pesa koos seitsme pojaga.
Jälle täiesti pühast vaimust käima peale jäänud?

Vaene jänkuema, tal olid ju veel eelmised pojad ka oma juures. Neid oli küll vaid kaks. Ja sedaviisi õnneliku suure perena on nad seal juba mõnda aega edukalt hakkama saanud, no ligi nädala, ilmselt.

Sai omad jõnglased üles rivistatud ja maalitud kõik hullud võimalused, mis nõnda juhtuda võivad kui omapead jäneseid paaritada, keegi aga tegu omaks ei tunnistanud.

Uued ilmakodanikud

1. september ei olnud meil mitte ainult tarkusepäev ja esimene koolipäev, oli ka uute jänkude päev. Ometi midagi rõõmustavat siis halli ja kurba maailma.
Nanna on kuue väikese jänkukese ema. Need on sel aastal ilmselt meil viimased pisikesed.
Lisaks on meie õuele kolinud siilid. Õhtuti elavdab meie unelesuikumist vana Seeru kile klähvimine, ta kohe ei või taluda, et mingid okaskerad ümber maja ja lausa ukse ees lillepeenras sahistavad...
Tjah, kui üks koer peab kuu aja pärast oma 16. (kuueteistkümnendat!) sünnipäeva, siis teda ilmselt ümber ei õpeta...

Oleme kaardil

Eelmise nädala lõpupoole märkasime ühe jänku juures miskit imelikku - simadega. Uurisime asja ja siis läks lahti paanikaosakond.

Müksomatoos?

Vaata müksomatoosi leviku kaari.

Jänesed said juunis süstitud. Kuidas siis nii? Lähemal uurimisel leidsime veel kolm kahtlast looma. Pidasime nõu targematega ja asusime tegutsema. Haigustunnustega isendid hävitasime, ülejäänud said kordusvaktsiini, õnneks oli kodunt võtta. Samuti sai kõik tuttavad jänksid ümberkaudu ära süstitud.

Kallid küülikupidajad, vaktsineerige oma loomi ja ka siis hoidke neil silm peal. Nagu näha, ei pruugi see päris kindlat kaitset anda.

Hea asi on see, et rohkem pole hetkel ühelgi loomal tunnuseid olnud, ka nel mitte, kes haigetega puuri jagasid.

Ehk elame veel.

Meie uued elanikud

Juulikuus on meile kolinud kassike nimega Nurr. Hetkel on ta toakiisu, edaspidi kolib põhikohaga lauta. Meie teine kass, Tondu, on laudakass, kes pole mingil tingimusel nõus tuppa tulema. Nüüd otsustasime enne toaga sõprust teha, siis välisilmaga. Eks näis, kuidas toimib. Seda me ka ei tea, on ta poiss või tüdruk, vist ikka poiss. Nurru lööb küll, sülle poeb ja mürakaru on kah.

Oma sellesuviselt Virumaa reisilt tulime tagasi 11 pardipoja võrra rikkamana. Robi, kurivaim, suudab iga kord lastele mingid elukad kaasa pakkida, viimati Siimule kaks noort hane ja kaks noort parti, nüüd siis tõnnile pardipojad. Praegu on nad armsad ja pisikesed ja

suurem osa ajast võrkpuuris kinni. Varsti on nad aga suured ja puur neile kitsas. Muidu võiks ju lahti olla õues aga see värk, mis tagant välja tuleb... 3 hane, 11 parti, 6 kana ja kukk - õuemuru saab hästi väetatud aga käia on libedavõitu...

Leiaks mõne tubli töömehe, kes moodulitest koosneva aia ehitaks, saaks nad söötis põllule panna, las siis väetavad seal. Aga vaba aega omavatest meestest on meil otse karjuv puudus.

1. augustil tõime omale Laimjalast hauduja kana. Panime kenasti haudepuuri, ronis pesale ja OK. Järgmisel hommikul tahtsin talle munad kah tiiva alla poetada. Nii kui puuriust paotasin, vurr! ja läinud see linnuke oligi. Edasi lahtisest laudaaknast välja ja punuma. Hommikune operatsioon "püüame kana" läks täiega luhta, appi tulid mu pojad, mu vend ja koerad arvasid, et nemad ka on tarvilised abilised. Päeva peale hiilis kana ikka meie õuele tagasi ja rahunes tasapisi, kuna me ei üritanudki teda enam püüda. Järgmisel hommikul oli ta juba otsaga laudas ja sealt ma ta Tõnni abiga kätte saingi. Nüüd istub juba terve nädala viie muna otsas, ta nii pisike, rohkem ei mahu lihtsalt alla.