Juulikuus on meile kolinud kassike nimega Nurr. Hetkel on ta toakiisu, edaspidi kolib põhikohaga lauta. Meie teine kass, Tondu, on laudakass, kes pole mingil tingimusel nõus tuppa tulema. Nüüd otsustasime enne toaga sõprust teha, siis välisilmaga. Eks näis, kuidas toimib. Seda me ka ei tea, on ta poiss või tüdruk, vist ikka poiss. Nurru lööb küll, sülle poeb ja mürakaru on kah.
Oma sellesuviselt Virumaa reisilt tulime tagasi 11 pardipoja võrra rikkamana. Robi, kurivaim, suudab iga kord lastele mingid elukad kaasa pakkida, viimati Siimule kaks noort hane ja kaks noort parti, nüüd siis tõnnile pardipojad. Praegu on nad armsad ja pisikesed ja
suurem osa ajast võrkpuuris kinni. Varsti on nad aga suured ja puur neile kitsas. Muidu võiks ju lahti olla õues aga see värk, mis tagant välja tuleb... 3 hane, 11 parti, 6 kana ja kukk - õuemuru saab hästi väetatud aga käia on libedavõitu...
Leiaks mõne tubli töömehe, kes moodulitest koosneva aia ehitaks, saaks nad söötis põllule panna, las siis väetavad seal. Aga vaba aega omavatest meestest on meil otse karjuv puudus.
1. augustil tõime omale Laimjalast hauduja kana. Panime kenasti haudepuuri, ronis pesale ja OK. Järgmisel hommikul tahtsin talle munad kah tiiva alla poetada. Nii kui puuriust paotasin, vurr! ja läinud see linnuke oligi. Edasi lahtisest laudaaknast välja ja punuma. Hommikune operatsioon "püüame kana" läks täiega luhta, appi tulid mu pojad, mu vend ja koerad arvasid, et nemad ka on tarvilised abilised. Päeva peale hiilis kana ikka meie õuele tagasi ja rahunes tasapisi, kuna me ei üritanudki teda enam püüda. Järgmisel hommikul oli ta juba otsaga laudas ja sealt ma ta Tõnni abiga kätte saingi. Nüüd istub juba terve nädala viie muna otsas, ta nii pisike, rohkem ei mahu lihtsalt alla.
